Jumalateenistus on ilus, mitte praktiline – terved juhid

7
Jumalateenistus on ilus, mitte praktiline – terved juhid

Meie kultuur on pannud meid mõtlema peaaegu kõigele tehingupõhiselt. Kas see, mida ma saan, on võrdne või suurem kui see, mida minult nõutakse? See mõtteviis kujundab isegi seda, kuidas me jumalateenistusest mõtleme. Kui ma ohverdan oma pühapäeva hommiku, siis mida ma selle vastu saan? Kas jutlus on inspireeriv või vähemalt abiks? Kas muusika on kosutav? Kas mu lapsed õpivad midagi kasulikku, kui ma kannatan nende ülestõusmise ja valmisoleku pärast? Kas Jumal õnnistab mind, kui annan Talle oma hommiku?

Aga kui me eksime? Mis siis, kui Jumal ei kavatsenud, et jumalateenistus oleks praktiline? Mis siis, kui jumalateenistus ei ole tehinguline? Kuningas Taavet, kes juhtis muistset Iisraeli nii jumalateenistustel kui ka lahingutes, kirjutas ka paljud laulud, mida nad kasutasid Jumala ülistamiseks. Psalmis 27 paljastab Taavet jumalateenistuse väga erineva motivatsiooni. Selle asemel, et loota oma aja ja jõupingutuste eest tasumist Jumala kiitmisele, ütleb Taavet, et kõik, mida ta tahab, on „vaadata Issanda ilu”. Taavet ei pidanud jumalateenistust tehinguks, vaid vaimustuseks.

Jeesus kinnitas seda ebapraktilist arusaama kummardamisest vahetult enne oma surma. Laua taga lamades valas üks naine Tema jalgadele väga kalli õlikolbi. Kui Tema jüngrid seda nägid, olid nad nördinud. Nagu paljud tänapäeval, nägid nad ainult läbi praktilisuse objektiivi. “Seda salvi oleks võinud müüa rohkem kui kolmesaja denaari eest ja anda vaestele,” ütlesid nad naist noomides.

“Jätke ta rahule,” tulistas Jeesus neile vastu. „Miks sa teda vaevad? Ta on teinud mulle ilusat” (Mk 14:5-6).

Jüngrid mõtlesid tehingu peale. Mille vastu võiks salvi vahetada? Jeesust seevastu õnnistas naise armumine – tema ebapraktiline ja ilus pühendumus. Jüngrid nägid lekkinud õlis kaotatud võimalust. Nende jaoks oli õli vaid kaup, mida tuli kasutada ja vahetada mõõdetava tulemuse vastu. Seda, mida nad tõlgendasid raiskamisena, pidas Jeesus aga hindamatuks. Ta tunnistas lekkinud õli kummardamise väljavalamiseks.

Tõeline kummardamine ei saa kunagi olla raiskav, sest see ei taotle investeeringult tasuvust. Tõeline kummardamine pole kunagi tehing. See on alati kingitus – ekstravagantne, raiskav kingitus. Ühesõnaga, tõeline jumalakummardamine on heldelt Jumalale andmine ja ainult Jumala vastusoov.

Peegelda: Taaveti laulu ja naise Jeesuse jalge ees mõtiskledes mõelge sellele, kuidas nende nägemus Jumalast andis neile kummardamise aluseks. Kuidas sa näed Jumalat ja kuidas sinu arusaam Temast mõjutab seda, kuidas sa kummardad?

(Väljavõte sellest Kogu elu suuremeelsuse pühendumus, kasutatud loal alates Heldekirik).

Kas olete huvitatud veebisaidile HealthyLeaders.com kirjutamisest? Artikli esitamiseks minge meie Kirjuta meile lehele!

sarnased postitused

Leave a Reply